Tuuleturbiini labad on põhikomponendid, mis vastutavad tuuleenergia elektrienergiaks muutmise eest; nende disain mõjutab otseselt turbiinide jõudlust ja on tuuleturbiiniüksuste disaini ja tehnoloogilise keerukuse hindamisel esmane etalon.
Tuuleenergia tootmise keskse komponendina täidab laba tuuleenergia elektrienergiaks muutmise kriitilist ülesannet ning selle disaini kvaliteet määrab otseselt turbiini jõudluse ja majandusliku efektiivsuse. Tuuleturbiinide labad töötavad aerodünaamilistel põhimõtetel; õhusõiduki tiibadele sarnase kujuga tekitavad nad õhuvoolu kiiruse ja õhurõhu erinevuse nende ülemise ja alumise pinna vahel, kui tuul nende kohal liigub, tekitades aerodünaamilisi jõude, mis panevad laba pöörlema. Praegu on peavoolu tuuleturbiini tüüp liftipõhine turbiin; mida iseloomustab tõstejõu kasutamine, neil on õhukesed labad väikeste esiosadega, mis hõlbustavad suuremahuliste seadmete projekteerimist ja pakuvad võrguga ühendamisel suurepärast võimsuse stabiilsust.
Kuju ja omaduste poolest võib tuuleturbiini labad liigitada sirgeteks, keerdunud labadeks ja kahe toiteallikaga induktsioongeneraatori (DFIG) turbiinide jaoks mõeldud labadeks. Pöörlemistelje alusel jaotatakse need horisontaalteljelisteks ja vertikaalteljelisteks tuuleturbiinide labadeks. Seoses materjalidega on valikus puidu ja kangaga kaetud lõiketerad, klaaskiust terad ja süsinikkiust komposiitterad; suuremahulistes tuuleturbiinides kasutatakse valdavalt klaaskiust või süsinikkiust komposiite.
Peavoolu tuuleturbiinid kasutavad kolme labaga konstruktsiooni. See konfiguratsioon lahendab tõhusalt rootori tasakaaluprobleeme, parandab koormuse jaotust ning vähendab vibratsiooni ja müra, säilitades samal ajal tõhusa ja stabiilse töövõime isegi suure tuulekiiruse korral. Ühe teraga ja kahe labaga konstruktsioonidel on tasakaalu või stabiilsusega seotud probleemide tõttu piiratud kasutusala [9].